Ma ütlen päris tihti igasugustes olukordades, et "mina olen usklik inimene - ma usun, mida mulle räägitakse". Karta on, et mõni on mind hakanud tõesti ka usu mõttes usklikuks pidama (mis ei puutu asjasse), aga ometi eeldame ju, et iga loetud raamat on algupärane selles mõttes, et autorikaitse huvides ei ole teksti-fotosid-kaarte või muid andmeid rikutud.
Olin just hädas, et mida siis õieti arvata autorikaitsest ja intellektuaalomandist, kui mulle anti viide Amazon.com-i sisurikkumise patendile. Või kuidas sa nimetad sellist tegevust, mille tulemusena on teoses sõnu muudetud:
By replacing one or more selected words in an excerpt with synonyms for the words, illicit copies of the excerpt may be recognized by comparing a copy of the excerpt to the original.
Kusjuures, kujutage ette muusika töötlemist sarnasel meetodil. Ilmselt tuleks tekitada päris korraliku mahuga tarkvaraprojekt, mille raames loodud tarkvara suudaks muusikateostes muuta noote nii, et säiliks soovitud harmoonia/disharmoonia, rütm, atmosfäär ja kõik muu, mis üht muusikapala koos hoiab. Tekstidega on lihtne, need on selles mõttes ühemõõtmelised. Muusika puhul satuksime keerulisse tehisintellektivaldkonda.
Siinkohal peangi tunnistama, et kuna autorikaitsega on mindud suhteliselt ebameeldivate meetmeteni, siis tuleks appi võtta n-ö intellektuaaltarbija kaitse. Umbes nagu tavaline tarbijakaitse. Kahe aasta jooksul on pretensioonide esitamise võimalus. Kui saapal tuleb aas küljest ära, saan minna poodi ja müüjafirma on kohustatud mu saapa korda tegema või ta välja vahetama.
Kui ma nüüd avastan mingit Amazoni-stiilis autorikaitse all olevat teost lugedes, et sisu on muudetud, saaksin samuti minna kaebama, et miks mulle tahetakse panna süüks soovi teost kopeerida. Selline asi ei puutu ju üldse minusse kui heausksesse lugejasse.
Ja veel:
For example, mapmakers may insert deliberately inaccurate or fictitious roads or place names in maps. Enterprises that provide phone directories may insert fictitious listings into the directories. The intent of this falsified content is to be perceivable but not easily recognizable as "false content" to the casual viewer, including those who might want to illicitly copy the material.
Mõtiskleme edasi. Oletame, et meil on mingi keeruline ja kallis kommertstarkvara, mis juhuslikult on võimeline inimesi teise ilma saatma või neid invaliidistama. Siin on kaks aspekti: esiteks - tarkvara käitumise võltsimine tavakasutajale arusaamatul viisil ja teiseks, tarkvara koodi võltsimine heausksele arendajale arusaamatul viisil. Jällegi päris ulmelise keerukusega projekt, kui arvestada, et tarkvara tootjal-võltsijal on risk autorikaitse eesmärgil tehtud muudatustega tõesti inimesi tappa. Ja kui nüüd see muutmine toimuks lähtekoodi tasemel, siis pandaks vaene arendaja väga täbarasse olukorda. Proged, testid, veendud, et nagu toimib ja et ei tohiks midagi hullu juhtuda - ja siis tuleb mängu autorikaitse, kes natuke su koodi muudab... Tegelikult peaks ilmselt sellisel puhul tekkima täitsa uus tarkvaraarenduse metoodika, kus arendataks mitut paralleelset korrektset versiooni, kusjuures fantaseerida võiks ka automaatsete koodimuudatuste üle, mis säilitaksid tarkvara korrektse käitumise.
Peaks siinkohal lõpetama, et jääda mõistlikkuse piiridesse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment