Lugesin soomlaste parlamendiraportit infoühiskonnast ja selle võimalikust loovusepõhisest arengustsenaariumist. Soomes ma pole elanud ja soomlaste hingeelu iseärasusi ei tunne, aga pigem arvan, et tegelikult ei ole mu tähelepanekud eesti ühiskonna kohta ka soome kontekstis valed.
Lugedes meenus mulle muuhulgas ühe mu keskkooliõpetaja mure n-ö arengumaade pärast, et ikka tuleks ilmtingimata neile haridust viia. Euroopalikku haridust Aafrikasse? Ma ei usu, et meie arusaamad elust on ainuõiged või kõige paremad.
Lisaks kangastus, et majanduslangusega seoses soovitatakse meil siin, et kui töötuks jääd, hakka ettevõtjaks. Ilmselt on seal mingi põhjus, miks soomlaste raportit lugedes just sellised asjad pähe lõid. Mulle tundub, et autor ei ole just väga hea inimestetundja.
Olgu, juttu oli Maslow väärtuste püramiidist. Joonised muide ei ole selle raporti tugevam külg. Aga kuna ma olen nimetatud püramiidist varem lugenud, siis sain enam-vähem aru. Kuidas aga tagada, et kui suurem osa inimestest ei ole tegelikult loovad ega ettevõtlikud, suudetaks luua just loovusel põhinev majandusareng, mis kõigi ühiskonnaliikmete põhivajadusi rahuldaks? Ausalt, kui käin Laitse poes süüa ostmas, siis 10 inimesest 9 on alkoholivines, tahab edasi juua ning ilmselt väga tööl ei tahaks käia.
Kui suurem osa inimesi ikka ei soovi luua ega areneda, ei soovi tunda ühtsust muu kui viinapudeliga, siis on veider loota, et saab eksisteerida mingi loovusepõhine heaoluühiskond ja loovusel põhinev majanduskasv. Innovatsioonist rääkimisega seoses unustatakse minuarust enamasti ära, et tõeliselt vingeid asju suudavad luua väga vähesed. Ja selle koha pealt rääkis soomlaste raport küll ju õieti, et kui teatud vajadused pole rahuldatud, tekib üleüldine kadedus ja pead tõstab vägivald.
Kurb tõsiasi on, et pole ilmselt olemas ühiskonnakorraldust, kus kõik teeksid igapäevatööna seda, mis neile kõige rohkem meeldib, ja saaksid tarbida kõike, mida ihaldavad, nii et sealjuures loodusväärtused säiliks ja kõik elaksid vanaduseni ilma suuremate haigusteta. Miks siis kirjutatakse kokku dokumente, mille põhiteema on just selline ideaalne ühiskond? Praktikas on olemas palju vajalikke töid, kus loovusega pole kohe mitte midagi peale hakata - töö prügimäel sorteerijana kasvõi.
Tõepoolest on kaasaegse Lääne ühiskonna üheks probleemiks see, et inimene on sunnitud jooksma hammasrattas, mida lükkab tagant üha kiirem areng. Ja probleemiks on muidugi, et üksikisikule on selle arengu motiivid jäämas üha kaugemaks. Lahenduseks loovuse ja ühtekuuluvuse hammasratas?
Minule tundub, et mingite ühiskondlike arenguprogrammidega ega ka riikliku võimlemiskavaga ei ole võimalik tegelikku igapäevast elu väga mõjutada.
Soomlaste raport näitas kahjuks, et ilmselt on mingi osa seltskonnast niivõrd elukauge, et ei märkagi enda kõrval inimest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment