Saturday, October 10, 2009

Idealismist üksi ei piisa

"Sellise lutsu ostsidki?!" - küsis kolleeg ja perekonnatuttav mu mehelt, kui talle meie uuest "koduloomast" e. Openmoko projekti loodud Neo Freerunneri nimelisest telefonist rääkisin ja ta selle jutu ajel mehele helistas. Kõnekvaliteet oli olematu ning läbi müra ja ragina kostus mu mehe kauge, katkendlik ja robotlik hääl. Tore oli, et telefon kõnele üldse reageeris ja sleep-olekust välja otsustas tulla.
Tegelikult pidi Freerunnerist saama revolutsiooniline seade, millel suur puutetundlik ekraan, GPS ja multimeedia võimalused ning mis oli täiesti avatud - nii tarkvara lähtekoodi kui riistvara spekkide poolel. Avatud ta tõepoolest oli. Ja ilmselt ei oleks programmeerimisega mitteseotud inimene temaga üldse midagi peale osanud hakata.

Freerunnerist ja kõigist tema omadustest hakati rääkima aasta enne, kui Steve Jobs esimese iPhone-i versiooni tulekust teatas. Kätte saime telefoni aasta pärast iPhone'i turuletulekut.
Miks nii juhtus ja miks see telefon niivõrd ebaõnnestus?

Openmoko projektil oli küll üllas idee kasutada ainult avatud spekkidega riistvara, kuid nad ei osanud ilmselt uneski näha, kui keeruline võib olla riistvaratootjatelt selliseid komponente saada. Binaardraivereid aga polnud projekt nõus kasutama. Ja nii olid neil väga piiratud võimalused riistvarapoole loomisel.
Ja nagu sellest veel vähe oleks - Euroopas ei sobinud Freerunneri riistvara siin kasutuses oleva mobiilside sagedusvahemikuga, mistõttu ilmutas end riistvaradisaini viga ja kõnekvaliteet osutus olematuks. USAs jällegi ei saanud Freerunner hakkama osa sealsete SIM-kaartidega.
Avatud tarkvara aga tähendas seda, et peale telefoni kättesaamist oli vaja parandada hunnik vigu, et kasutajaliides talutavalt töötaks - näiteks et avaneks kontaktiraamat ja et telefon suudaks kõne vastuvõtmiseks üles ärgata.
Kõige toredam viga on siiski riistvaraline: selleks, et telefoni saaks laadida, on vaja kernel buutida, et too saaks kuhugi registrisse paar väärtust kirjutada. Niisiis ei tohi telefoni akut päris tühjaks lasta. Aga kui nii siiski juhtub, on lahendus olemas. Tuleb telefon ikkagi laadima panna ja mõned tunnid oodata. Kuigi aku ei lae, toimub kerge voolulekkimine ja kui hästi läheb, on Freerunner võimeline end nimetatud paari tunni möödudes siiski buutima. Et võimaldada laadimist.

Ja veel. Avatud lähtekoodiga tarkvara pidi tagama Freerunneri arengu. Nimelt lootsid Openmoko projekti loojad, et telefoni ümber tekib arendajate kogukond ja telefon saab seetõttu heaks ja populaarseks. Aga juhtus nii, et tekkis kümmekond eri distributsiooni, mis kõik üritavad Freerunneri tarkvara paremaks teha, aga keegi ei ole tõusnud esile ega saavutanud läbimurret.

Selline luts siis. Oleme kodus talle siiani kaks rakendust leidnud: robootika ja GPS.
Telefoniks ta ei sobinudki.

Pildil on Neo Freerunner rattalenksu küljes, Aegviidu kandis -7 kraadi juures talve nautimas.

No comments:

Post a Comment