Kuna IT on suhteliselt hoomamatult lai valdkond, siis ma kitsendaksin teemat ja lüpsaksin jälle tarkvaraarenduse lehma. Ülaltoodud foto muide illustreerib pilti, mis mulle silme ette tuleb, kui mõtisklen tarkvaraarendajate kui liigi üle. Minu peamine nõue kolleegidele olekski muide see, et ärge oma tervist unarusse jätke. Rüht aga kajastab tervist päris hästi.
Igapäevases tarkvaraarendusega seotud töös võiks tuua välja selliseid olulisi isikuomadusi ja muid vajalikke aspekte:
- suhtlemisoskus ja teistega arvestamine (meeskonnatöö!)
- keskendumisvõime ja täpsus ning kannatlikkus
- algatusvõime ja julgus eksida
- oskus oma aega planeerida ning MITTE üle töötada!!!
- isikliku elu tähtsustamine
- igapäevane enda arendamine nii erialaselt kui väljaspool eriala, mitte jättes unarusse oma füüsilist vormi
- valmisolek töötuks jäämiseks, majanduslangusteks jms keerulisteks rahalisteks olukordadeks
- tervislik toitumine
Võib juba arvata, et selles valguses ei ole vinge IT-proff tüüpiline "patsiga poiss", kes elab masina taga, toitub ainult pizzast ja isikliku elu puudumise tõttu end ei pese. Kuigi selliseid on väga palju, ei tea me praegu ilmselt veel väga hästi, kui head nad erialaselt 30 aasta pärast on ja kas nad sealjuures ka terved ja õnnelikud on.
Põhjendan lühidalt iga toodud punkti väljatoomist.
Suhtlemisoskusega on mul selline kogemus, et firmas võivad olla väga head ja kogenud spetsialistid, aga kui nad ei suuda endast rumalamatega suhelda, siis varem või hiljem osutub töö ebaefektiivseks. Kui aga vähekogenud arendaja ei oska suhelda, aetakse ta firmast ilmselt minema. Üks asi on kinnisus, aga ka ülbus või selline irvitav suhtumine ei meeldi mulle. See ei tee elus midagi paremaks. Meeskonnatöö elab vaid terve suhtlusega kollektiivis.
Keskendumine on mõnes mõttes vastand suhtlemisele. Oskuslik ümberlülitumine suhtlemiselt keskendumisele ja vastupidi on kindlasti oluline. Kui veel seoseid otsida, siis kui on piisavalt suheldud, on ka mõnus olla omaette ja nokitseda detailide kallal. Keskendumist ja kannatlikkust võib muidugi teha keerulisemaks asjaolu, et veeb on lahelugemist täis. Ja kõikvõimalikud irtsud ja MSNid muidugi panevad ka omakorda põntsu. Keskendumine ja kannatlikkus on kindlasti töökogemusega õpitavad, nii et soovitan ikkagi neid jooni endas arendada.
Tänu algatusvõimele sünnivad siia ilma kõik suuremad muutused. Algatusvõime aga kannab endas riski eksida, kuna tihti astud tundmatule maale. Abiks omadus on siinkohal julgus eksida - kusjuures tööandja peaks muidugi inimesi ka eksimise osas julgustama. Ma ei usu väga, et kogemus ja kvaliteet tekivad ilma suuremate ämbriteta. Ämbrist ämbrisse parema tarkvara ja mõnusama elukeskkonna suunas!
Igas ööpäevas on 24 tundi. Ümmarguselt 8 neist veedame magades-vedeledes, 8 ringis tööl ja ülejäänu jääb kõige muu jaoks. Aja planeerimine ja terade eraldamine sõkaldest on ilmselt oluline võti oma tervise säilitamisel ja kvaliteetse töö tegemisel ilma, et toodaks ohvriks eraelu. Suhteliselt äraleierdatud teema ka, nii et midagi lisada pole.
Isiklik elu on ju see, mille mõnusamaks muutmiseks me idee poolest tööl käime. Minu meelest tuleb isiklikku elu kindlasti tähtsustada ja kindlasti ei jää aeg-ajalt ka muud üle kui olla selle võrra viletsam või aeglasemalt arenev või lihtsalt rumalam töötaja. Milleks mulle teaduskraad või arhitekti roll, kui see minult kodurahu rööviks? Isiklik elu ja ajaplaneerimine on muidugi tihedasti seotud. Teisalt - hiljuti sai just tööl arutatud, et silmapaistvalt hea programmeerija saab ilmselt olla ainult inimene, kel pole "elu". Nii et kriteeriumina suht mitteuniversaalne asi. Ilmselt annab isikliku elu olemasolu ja seisu mõõta mingi sisemise rahulolutunde põhjal.
Enese harimine hoiab vormis. Selles suhtes olen ma päris rahul, et ülikool omal ajal pooleli jäi ja praegu jälle vaikselt õpin. No kuhu on kiiret, eriti seoses IT arengu ulmelise kiirusega? Leian, et pidev arenemine nii vaimusfääris kui ka ihulises plaanis (mis on tegelikult ju enda tundmaõppimine) teevad elu päris nauditavaks. Samas aga - kui suurt osa peaks enda harimine isiklikust elust enda alla võtma? Lugege perele erialast kirjandust ette ja käige koos metsas jooksmas - kas on väga veider soovitus? Ja veel, igasugused süvalihaskonnaga tegelevad treeningmeetodid on minu meelest igati abiks enda tundmaõppimisel ja ka keskendumise ja vastupidavuse õppimisel. Ei ole nii, et loed ainult raamatuid - varem või hiljem see enam ei tööta.
Tõsine jama on siis lahti, kui oled omast arust vinge proff ja töötuks jääd. Või devalveeritakse kroon ja sissetulek sellega oluliselt väheneb ja midagi hinge taga ka polnud (või jäi see panka kinni). Kuna tarkvaraarenduse vallas on suht suur lootus head palka saada, siis iga endast lugupidav inimene peaks päris tihti ja tõsiselt kaaluma oma majanduslikku seisu ja võimekust ootamatutes raskustes toime tulla. See on muidugi vajalik igal elualal, aga IT puhul rõhutaksin just võimalust säästa ja paigutada ülejäävat raha targalt. Ja siingi tuleb mainida, et ka tervis on investeering - igasugused kulukad tegevused nagu hambaarsti juures käimine võiksid olla regulaarsed.
Eelpoolräägitud jutu taustal ei tule soovitus tervislikult toituda ilmselt üllatusena. Kusjuures mida vastutusrikkamad on tööülesanded, seda kasulikum see ilmselt on. Infarktide ja muude jubeduste vältimiseks näiteks. Rääkimata tarkvaraarendustöö istuvast iseloomust. Kui tahad ikka aastakümneid täiskoormusega ja loovalt tarkvara teha ja mõnusalt elada, siis värske söök ning alkoholi ja muu sarnase kraami vältimine on väga soovitatavad.
Pika jutu lühike moraal: tarkvaraarenduse proff aastal 2009 on selline, kes tervise ja võimete poolest on teoreetiliselt igati vormis ja eluga rahul ka aastal 2039.
No comments:
Post a Comment