Fassaad?

Virginia Shea 5. käsk: "Make yourself look good online"


1. Korrektselt kirjutamisest
Mina eristan kirjutamise juures laias laastus kaht olukorda: teadlikult täisteksti kirjutamine ja mõttevoo kirjapanek. Täisteksti kirjutan siis, kui teen sellise otsuse: jälgin lause-ehitust, grammatikat, suur-väiketähti jne. Mis puutub elektroonilisse suhtlusse, siis täistekstina püüan kirjutada e-kirju, blogi sissekandeid ja muid tekste, mis ei ole osa vestlusest, vaid peaksid pädema omaette tervikliku tekstina.
Samas on palju olukordi ja formaate, kus ma eelistan mõttevoogu täistekstile ja siinkohal pole ma üldse nõus, et alati tuleb reegleid järgida. Paralleele võiks tuua vabavormilise luulega. Niimoodi grammatiliselt lõdvemalt ja tihti läbivalt väikeste tähtedega kirjutan näiteks IRC-s ja MSN-is. Siinkohal tuleb muidugi endale aru anda, et grammatika ja sõnavõtu sisu ei tohiks tegelikult üldse kuidagi seotud olla. Ega ma seepärast "irtsus" valeta või hoople või kedagi sõima, et ma vähem komasid kasutan ja spontaansem olen. Peamine mõte oleks siinkohal, et ega online-jutuajamised pole muudmoodi kui päriselu. Ma ei pane end pidulikult riidesse, et kellegagi koridoris paar sõna vahetada. Aga ma räägin sealjuures ikkagi sama juttu, mis alati.

Kui otsida näidet, kus korralik kirjaviis on võrgus hästi mõjunud või vastupidi, siis on kindel valdkond, kus ootan 100% korrektset keelekasutust, firmade või ka eraisikust teenusepakkujate kodulehed. Tahes tahtmata näitab keelekasutus kodulehel mulle firma lohakust vs. pedantsust pisiasjades ja ka lugupidamist kliendi suhtes. Ühtegi URL-i ei hakka siinkohal tooma, kuna ei taha hetkel teha head ega halba reklaami.

Kokkuvõtvalt ütleksin nii, et õigekiri fassaadina ei ole kindlasti mõttekas. See on omakorda muidugi juba kultuuriruumi küsimus, et kuivõrd inimene üldse oma sisemaailma ja ühiskonna vahele fassaadi ehitab.

2. Kas tead ka, mida räägid?
On inimesi, kes jäävad igas olukorras tagasihoidlikuks, ja siis on selliseid, kes alati targutavad. Mõned neist teavad, mida räägivad, mõned räägivad niisama ja enamik meist on ilmselt segu kõigest. Ilmselt pole siin suurt vahet, kas räägid poolvõõra inimesega tööl-koolis-turul või võrgus. Inimesi õpime tundma pikema tutvuse käigus ja eks need hooplemised oma teadmistega peavad siis just niipalju vett, kui neil sisu on. Tegelikult võib-olla on nii, et kui võrk kui suhtluskeskkond muutub meile täiesti harjumuspäraseks, siis ilmselt hakkab kaduma see virtuaalmaailma 'teistsugusus' ja võrgueluks eraldi reeglite koodeksit vaja polegi.

3. Viisakusest
Mina õppisin võrgus suhtlema peamiselt IRC põhjal ja suhteliselt ruttu sain teada, et läbivalt suurte tähtedega kirjutamist tõlgendatakse karjumisena. Rääkimata kellegi isiklikust solvamisest mõnel avalikul kanalil, ongi mulle külge jäänud arusaamine, et kõike saab võrgus rääkida rahulikult. Tegelikult on üleliigse kisamise vältimine mu jaoks vist viisakuse mõiste üks nurgakivisid. Nii et kui kõik muu on elementaarne, siis läbivate suurtähtede suhtes olen ma võrguvestluses päris allergiline.

4. Aga sinu n-ö online profiil?
Viimastel aastatel on saanud aktuaalseks igasugused sotsiaalsed võrgustikud. Asja hea ja halb külg korraga on see, et Google leiab su igalt poolt üles, kui sa kuskil vähegi oma pärisnimega esined. Sotsiaalvõrgustikud muidugi pakuvad päris palju privaatsust, aga Eesti on näiteks päris väike ja ka võrgustike piires võib juhtuda, et 'kellegi tuttav on kellegi tuttav' ja sinu veidramaid sõnavõtte võidakse märgata olukorras, kus see väga kasuks ei tule. Minu kogemuse põhjal on näiteks tööandjad hakanud päris usinalt kandidaate 'googeldama' ja ilmselt läbi tutvuste näevad nad ka paljude kandidaatide kohta rohkem kui Google võimaldab.

Lõpetuseks tõden, et võrk võimendab, aga fassaad on jällegi võlts. Kui nüüd mõelda kõikvõimalike ämbrite peale, kuhu võib võrgus valesti rääkides astuda, siis - kunagi pole nii, et kuidagi ei ole. Saad oma vitsad kätte ja elad edasi. Võrgus või muidu, ega vahet väga polegi.