Fassaad?

Virginia Shea 5. käsk: "Make yourself look good online"


1. Korrektselt kirjutamisest
Mina eristan kirjutamise juures laias laastus kaht olukorda: teadlikult täisteksti kirjutamine ja mõttevoo kirjapanek. Täisteksti kirjutan siis, kui teen sellise otsuse: jälgin lause-ehitust, grammatikat, suur-väiketähti jne. Mis puutub elektroonilisse suhtlusse, siis täistekstina püüan kirjutada e-kirju, blogi sissekandeid ja muid tekste, mis ei ole osa vestlusest, vaid peaksid pädema omaette tervikliku tekstina.
Samas on palju olukordi ja formaate, kus ma eelistan mõttevoogu täistekstile ja siinkohal pole ma üldse nõus, et alati tuleb reegleid järgida. Paralleele võiks tuua vabavormilise luulega. Niimoodi grammatiliselt lõdvemalt ja tihti läbivalt väikeste tähtedega kirjutan näiteks IRC-s ja MSN-is. Siinkohal tuleb muidugi endale aru anda, et grammatika ja sõnavõtu sisu ei tohiks tegelikult üldse kuidagi seotud olla. Ega ma seepärast "irtsus" valeta või hoople või kedagi sõima, et ma vähem komasid kasutan ja spontaansem olen. Peamine mõte oleks siinkohal, et ega online-jutuajamised pole muudmoodi kui päriselu. Ma ei pane end pidulikult riidesse, et kellegagi koridoris paar sõna vahetada. Aga ma räägin sealjuures ikkagi sama juttu, mis alati.

Kui otsida näidet, kus korralik kirjaviis on võrgus hästi mõjunud või vastupidi, siis on kindel valdkond, kus ootan 100% korrektset keelekasutust, firmade või ka eraisikust teenusepakkujate kodulehed. Tahes tahtmata näitab keelekasutus kodulehel mulle firma lohakust vs. pedantsust pisiasjades ja ka lugupidamist kliendi suhtes. Ühtegi URL-i ei hakka siinkohal tooma, kuna ei taha hetkel teha head ega halba reklaami.

Kokkuvõtvalt ütleksin nii, et õigekiri fassaadina ei ole kindlasti mõttekas. See on omakorda muidugi juba kultuuriruumi küsimus, et kuivõrd inimene üldse oma sisemaailma ja ühiskonna vahele fassaadi ehitab.

2. Kas tead ka, mida räägid?
On inimesi, kes jäävad igas olukorras tagasihoidlikuks, ja siis on selliseid, kes alati targutavad. Mõned neist teavad, mida räägivad, mõned räägivad niisama ja enamik meist on ilmselt segu kõigest. Ilmselt pole siin suurt vahet, kas räägid poolvõõra inimesega tööl-koolis-turul või võrgus. Inimesi õpime tundma pikema tutvuse käigus ja eks need hooplemised oma teadmistega peavad siis just niipalju vett, kui neil sisu on. Tegelikult võib-olla on nii, et kui võrk kui suhtluskeskkond muutub meile täiesti harjumuspäraseks, siis ilmselt hakkab kaduma see virtuaalmaailma 'teistsugusus' ja võrgueluks eraldi reeglite koodeksit vaja polegi.

3. Viisakusest
Mina õppisin võrgus suhtlema peamiselt IRC põhjal ja suhteliselt ruttu sain teada, et läbivalt suurte tähtedega kirjutamist tõlgendatakse karjumisena. Rääkimata kellegi isiklikust solvamisest mõnel avalikul kanalil, ongi mulle külge jäänud arusaamine, et kõike saab võrgus rääkida rahulikult. Tegelikult on üleliigse kisamise vältimine mu jaoks vist viisakuse mõiste üks nurgakivisid. Nii et kui kõik muu on elementaarne, siis läbivate suurtähtede suhtes olen ma võrguvestluses päris allergiline.

4. Aga sinu n-ö online profiil?
Viimastel aastatel on saanud aktuaalseks igasugused sotsiaalsed võrgustikud. Asja hea ja halb külg korraga on see, et Google leiab su igalt poolt üles, kui sa kuskil vähegi oma pärisnimega esined. Sotsiaalvõrgustikud muidugi pakuvad päris palju privaatsust, aga Eesti on näiteks päris väike ja ka võrgustike piires võib juhtuda, et 'kellegi tuttav on kellegi tuttav' ja sinu veidramaid sõnavõtte võidakse märgata olukorras, kus see väga kasuks ei tule. Minu kogemuse põhjal on näiteks tööandjad hakanud päris usinalt kandidaate 'googeldama' ja ilmselt läbi tutvuste näevad nad ka paljude kandidaatide kohta rohkem kui Google võimaldab.

Lõpetuseks tõden, et võrk võimendab, aga fassaad on jällegi võlts. Kui nüüd mõelda kõikvõimalike ämbrite peale, kuhu võib võrgus valesti rääkides astuda, siis - kunagi pole nii, et kuidagi ei ole. Saad oma vitsad kätte ja elad edasi. Võrgus või muidu, ega vahet väga polegi.

Jätkusuutlik professionaalsus

Kuna IT on suhteliselt hoomamatult lai valdkond, siis ma kitsendaksin teemat ja lüpsaksin jälle tarkvaraarenduse lehma. Ülaltoodud foto muide illustreerib pilti, mis mulle silme ette tuleb, kui mõtisklen tarkvaraarendajate kui liigi üle. Minu peamine nõue kolleegidele olekski muide see, et ärge oma tervist unarusse jätke. Rüht aga kajastab tervist päris hästi.

Igapäevases tarkvaraarendusega seotud töös võiks tuua välja selliseid olulisi isikuomadusi ja muid vajalikke aspekte:

• suhtlemisoskus ja teistega arvestamine (meeskonnatöö!)
• keskendumisvõime ja täpsus ning kannatlikkus
• algatusvõime ja julgus eksida
  
• oskus oma aega planeerida ning MITTE üle töötada!!!
• isikliku elu tähtsustamine
  
• igapäevane enda arendamine nii erialaselt kui väljaspool eriala, mitte jättes unarusse oma füüsilist vormi
  
• valmisolek töötuks jäämiseks, majanduslangusteks jms keerulisteks rahalisteks olukordadeks
• tervislik toitumine

See sai vist natuke "pehmem" nimekiri kui tüüpilises tööpakkumises ette tulev sarnane loetelu. Aga minu meelest on need punktid omavahel väga tihedalt seotud.


Võib juba arvata, et selles valguses ei ole vinge IT-proff tüüpiline "patsiga poiss", kes elab masina taga, toitub ainult pizzast ja isikliku elu puudumise tõttu end ei pese. Kuigi selliseid on väga palju, ei tea me praegu ilmselt veel väga hästi, kui head nad erialaselt 30 aasta pärast on ja kas nad sealjuures ka terved ja õnnelikud on.

Põhjendan lühidalt iga toodud punkti väljatoomist.


Suhtlemisoskusega on mul selline kogemus, et firmas võivad olla väga head ja kogenud spetsialistid, aga kui nad ei suuda endast rumalamatega suhelda, siis varem või hiljem osutub töö ebaefektiivseks. Kui aga vähekogenud arendaja ei oska suhelda, aetakse ta firmast ilmselt minema. Üks asi on kinnisus, aga ka ülbus või selline irvitav suhtumine ei meeldi mulle. See ei tee elus midagi paremaks. Meeskonnatöö elab vaid terve suhtlusega kollektiivis.

Keskendumine on mõnes mõttes vastand suhtlemisele. Oskuslik ümberlülitumine suhtlemiselt keskendumisele ja vastupidi on kindlasti oluline. Kui veel seoseid otsida, siis kui on piisavalt suheldud, on ka mõnus olla omaette ja nokitseda detailide kallal. Keskendumist ja kannatlikkust võib muidugi teha keerulisemaks asjaolu, et veeb on lahelugemist täis. Ja kõikvõimalikud irtsud ja MSNid muidugi panevad ka omakorda põntsu. Keskendumine ja kannatlikkus on kindlasti töökogemusega õpitavad, nii et soovitan ikkagi neid jooni endas arendada.

Tänu algatusvõimele sünnivad siia ilma kõik suuremad muutused. Algatusvõime aga kannab endas riski eksida, kuna tihti astud tundmatule maale. Abiks omadus on siinkohal julgus eksida - kusjuures tööandja peaks muidugi inimesi ka eksimise osas julgustama. Ma ei usu väga, et kogemus ja kvaliteet tekivad ilma suuremate ämbriteta. Ämbrist ämbrisse parema tarkvara ja mõnusama elukeskkonna suunas!

Igas ööpäevas on 24 tundi. Ümmarguselt 8 neist veedame magades-vedeledes, 8 ringis tööl ja ülejäänu jääb kõige muu jaoks. Aja planeerimine ja terade eraldamine sõkaldest on ilmselt oluline võti oma tervise säilitamisel ja kvaliteetse töö tegemisel ilma, et toodaks ohvriks eraelu. Suhteliselt äraleierdatud teema ka, nii et midagi lisada pole.

Isiklik elu on ju see, mille mõnusamaks muutmiseks me idee poolest tööl käime. Minu meelest tuleb isiklikku elu kindlasti tähtsustada ja kindlasti ei jää aeg-ajalt ka muud üle kui olla selle võrra viletsam või aeglasemalt arenev või lihtsalt rumalam töötaja. Milleks mulle teaduskraad või arhitekti roll, kui see minult kodurahu rööviks? Isiklik elu ja ajaplaneerimine on muidugi tihedasti seotud. Teisalt - hiljuti sai just tööl arutatud, et silmapaistvalt hea programmeerija saab ilmselt olla ainult inimene, kel pole "elu". Nii et kriteeriumina suht mitteuniversaalne asi. Ilmselt annab isikliku elu olemasolu ja seisu mõõta mingi sisemise rahulolutunde põhjal.

Enese harimine hoiab vormis. Selles suhtes olen ma päris rahul, et ülikool omal ajal pooleli jäi ja praegu jälle vaikselt õpin. No kuhu on kiiret, eriti seoses IT arengu ulmelise kiirusega? Leian, et pidev arenemine nii vaimusfääris kui ka ihulises plaanis (mis on tegelikult ju enda tundmaõppimine) teevad elu päris nauditavaks. Samas aga - kui suurt osa peaks enda harimine isiklikust elust enda alla võtma? Lugege perele erialast kirjandust ette ja käige koos metsas jooksmas - kas on väga veider soovitus? Ja veel, igasugused süvalihaskonnaga tegelevad treeningmeetodid on minu meelest igati abiks enda tundmaõppimisel ja ka keskendumise ja vastupidavuse õppimisel. Ei ole nii, et loed ainult raamatuid - varem või hiljem see enam ei tööta.

Tõsine jama on siis lahti, kui oled omast arust vinge proff ja töötuks jääd. Või devalveeritakse kroon ja sissetulek sellega oluliselt väheneb ja midagi hinge taga ka polnud (või jäi see panka kinni). Kuna tarkvaraarenduse vallas on suht suur lootus head palka saada, siis iga endast lugupidav inimene peaks päris tihti ja tõsiselt kaaluma oma majanduslikku seisu ja võimekust ootamatutes raskustes toime tulla. See on muidugi vajalik igal elualal, aga IT puhul rõhutaksin just võimalust säästa ja paigutada ülejäävat raha targalt. Ja siingi tuleb mainida, et ka tervis on investeering - igasugused kulukad tegevused nagu hambaarsti juures käimine võiksid olla regulaarsed.

Eelpoolräägitud jutu taustal ei tule soovitus tervislikult toituda ilmselt üllatusena. Kusjuures mida vastutusrikkamad on tööülesanded, seda kasulikum see ilmselt on. Infarktide ja muude jubeduste vältimiseks näiteks. Rääkimata tarkvaraarendustöö istuvast iseloomust. Kui tahad ikka aastakümneid täiskoormusega ja loovalt tarkvara teha ja mõnusalt elada, siis värske söök ning alkoholi ja muu sarnase kraami vältimine on väga soovitatavad.

Pika jutu lühike moraal: tarkvaraarenduse proff aastal 2009 on selline, kes tervise ja võimete poolest on teoreetiliselt igati vormis ja eluga rahul ka aastal 2039.

Kingsepa lastel pole kingi

Millest saada aru, et tarkvara on halva ergonoomikaga? Võibolla sellest, et ta paneb sind oigama, vanduma, peaga vastu seina taguma. Sellist tarkvara pole kellelegi tarvis.

Üks selline üllatus ilmus tarkvaramaailma umbes aasta tagasi.

TTÜ uus õppeinfosüsteem on justkui loodud eesmärgiga üliõpilase eest infot peita ja suruda talle peale keerulisi otsinguid igas võimalikus kohas. Muidugi juba sisse logides pead pahandama, sest TTÜ ei ole tahtnud endale muretseda tunnustatud sertifikaati ja brauser pakub lahkelt välja võimaluse õppeinfosüsteemi mitte kasutada.





Ütleme lihtsustuse mõttes, et sertidemajandus sai korda. Vaatame natuke ringi.

Avaleht koosneb peamiselt tühjusest:


Käisin ise mõned aastad tagasi TTÜs ja vana OISi puhul häiris mind alati see, et ma ei näinud esilehel kõige olulisemat infot: oma staatust (akadeemilisel või mitte, täis- või osakoormusega, tasuline või tasuta, päeva- või kaugõppes, punkte nii palju ja õppekava esitatud/mitteesitatud).
Kahju, et uus ei erine selles osas vanast.

Ja 'minu andmete' all ka on tühjus!


Pildil on 3 kohas kirjas "Minu andmed", aga mida pole, on minu andmed!
Miks nad infot niimoodi mitmetasemeliste linkide alla peidavad? Kui sul on suur valge leht, siis mõtle välja, mida kasutaja sooviks seal näha - ilma et ta peaks minema tegema otsinguid või liikuma mõnele alamleheküljele.


Rosinaks saia sees on aga teadete postkast. Oleme ju kõik harjunud sellega, et meilitarkvaras kaustade vahel liikudes näeme alati kohe kausta sisu. Kirju!



Vaatame siis vastamata kirjade kausta ja "Voila!"


Ma ei taha otsida, ma tahan kirjade nimekirja!
See ei ole kirjakast, see on otsing, mis on kirjakasti vaatamise erijuht.

Noh ja siis on veel sellised kiiksud, et otsingust tulnud vastuste lahtiklikkimine teise tab-i pole võimalik, sest tegu pole linkidega, vaid mingi skriptimajandusega.

Kas nad tõesti õpetavad tarkvara loomist?

Vim - otsetee mõttest koodini

Tuntud tekstiredaktor nimega Vim on minu igapäevane töövahend. Ta ei ole seda üldse vägisi - ma olen ta valinud endaga kaasas käima. Ei saa just öelda, et valin töökohta selle põhjal, kas saan Vim-iga koodi kirjutada, aga kui võrrelda minu efektiivsust ja head tuju Vim-i ja näiteks Visual Studio redaktoriga töötades, siis viimast peale surudes peab tööandja ilmselt arvestama topelt ajakulu ja minu katkiste närvidega.

Vim ja tema eelkäija Vi on nii vanad redaktorid, et võimaldavad töötada täiesti ilma hiirt kasutamata. Miks mulle hiir ei meeldi? Minu arust soodustab hiire pidev kasutamine lihaskasutuse ebasümmeetriat ja see omakorda toob kaasa lihaspinged. Olgu, tegelikult on enamikku tarkvaravahendeid võimalik nii seadistada, et hiirt pole vaja - määrad kiirklahvid ja toimib. Nii et eriline argument see klaverile suunatus muidugi pole.

Aga kuidas sa mõnes suvalises redaktoris teed seda, mida visual block? Noh et valid ära 10 rida ja sisestad iga rea ette üheainsa liigutusega näiteks paljudes keeltes esineva kommentaarimärgi '#'? Kommentaarimärk on ka võib-olla paha näide, sest programmeerimiseks mõeldud redaktorid pakuvad vist enamasti võimalust koodiplokki sisse ja välja kommenteerida. Aga visual blocki abil saad ju suvalisel positsioonil võtta ette suvalise liigutuse ja seda kogu valitud plokile rakendada. Väga kodune.

Ükskord me aga avastasime kodus (juhtumisi elan ühe omasugusega, kes ka igapäevatöös Vim-i kasutab), et kui oled Vim-i kasutamisel tõeliselt vilunud, võib see tegevus kõrvaltvaatajale paista paraja maagiana. Alam-aknad tekivad ja kaovad, asetuvad üksteise suhtes ümber; koodiplokid tekivad ja kaovad; funktsioonide definitsioonid avanevad ja sulguvad; hüppad koodis markerite abil kuhu iganes ja noh, näiteks ctagsi abil ka funktsiooni väljakutse juurest otse tema definitsiooni algusesse.

Aga ma pole oma argumentatsiooniga ikkagi rahul. Kindlasti võiks täpselt samasugust kiidulaulu kuulda Emacsi ja Eclipse'i ja tõesti ilmselt ka Visual Studio kohta, lihtsalt tuleb otsida vastavat redaktorit väga armastav inimene.
Samas kaldun arvama, et võib-olla on programmeerijatele mõeldud töövahendid lihtsalt kujunenud tarkvaraergonoomika osas väga headeks - vastasel juhul keegi lihtsalt ei kasutaks neid.

Selles mõttes võiks öelda, et iga redaktor, mida kasutab märkimisväärne hulk programmeerijaid oma igapäevatöös, aastaid ja hoolimata töökohtade ja projektide muutumisest, väärib ergonoomika osas esiletõstmist. Kusjuures ilmselt on ka nii, et kui oled ühe omaks võtnud, siis teised tunduvad tüütud, mõttetud, kohmakad, liiga hiirepõhised.

Sõna jõud

Tarkvaralitsentside peale mõeldes ei oska ma tuua ühtki näidet, mille puhul võiks väita, et mingi teise litsentsi kasutamine selle tarkvara populaarsust või kvaliteeti oluliselt oleks muutnud. Tuleb muidugi mainida, et ma ei oska mõelda väljaspool avatud lähtekoodiga tarkvara maailma, st Linuxit kui sellist poleks ilma avatud lähtekoodita kindlasti üldse tekkinud ja samas ei tundu erinevate suletud lähtekoodiga litsentside vahel mingit praktilist erinevust olevat.
Kui suletud lähtekoodiga tarkvara kood avalikuks tehakse, on võimalik selle muutuse tulemusi hinnata, aga avatud või siis suletud lähtekoodiga litsentside ringis ei ole minu arust enam väga hästi võimalik välja tuua, kui hästi või halvasti ühe või teise litsentsi kasutamine projektile mõjub.

Avatud lähtekoodiga tarkvaraga seoses võiks siiski rääkida kolmest projektist, kus litsentsidega seoses on toimunud huvitavaid arenguid.

XFree86 vs. X.Org
XFree86 projekti põhilisi arendajaid Keith Packard oli rahulolematu selle projekti piiratud arendusmudeliga ja otsustas teha oma haruprojekti, mille peale ta XFree86 projektist välja visati. XFree86 projekt omakorda tegi väikese litsentsimuudatuse, mis sundis haruprojektide arendajaid oma lähtekoodi dokumentatsioonis XFree86 organisatsiooni reklaamima.
See pisike liigutus põhjustas lõpuks olukorra, kus Linuxi distributsioonid võtsid järgemööda XFree86 asemel kasutusele X.Org-i, mille arendajate hulgas oli aastaks 2004 ka mainitud Keith Packard. Loo moraal: üks lause litsentsis võib otsustada tarkvaraprojekti hääbumise.


IPFilter
IPFilter oli tulemüüritarkvara, mida kasutati kõigis BSD-des ja Solarises. Selle peamine autor oli Darren Reed. Mingil põhjusel arvasid IPFilteri kasutajad, et see on BSD litsentsi all, kuna see meenutas visuaalselt BSD litsentsi. OpenBSD arendajad aga avastasid hoolikal lugemisel, et kui sa IPFilteri koodis muudatusi teed, ei tohi saadud binaari levitada. Peale mõningasi äpardunud läbirääkimisi otsustasid OpenBSD arendajad nullist uue tulemüüritarkvara kirjutada. PF (Packet Filter) on tänaseks kasutuses ka teistes BSD opsüsteemides ja on oma funktsionaalsuselt IPFilterist kaugelt võimekam.


KHTML / WebKit
KHTML on veebirenderdusmootor, mis loodi KDE projekti raames Konquerori brauseris dokumentatsiooni ja veebi kuvamisel kasutamiseks. Arendust alustati 1996. aastal - kaua enne seda, kui Netscape'i lähtekood avalikustati ja Mozilla projekt tekkis. Aastaks 2003 oli KHTML nii hinnatud, et Apple võttis ta oma Safari brauseri renderdusmootoriks - aga kuna KHTML oli GPL litsentsi all, pidi ka Apple oma arendusharu lähtekoodi avalikuks jätma. Apple nimetas oma arendusharu ümber WebKitiks. Tänaseks on see peale Apple'i Safari kasutuses ka nende populaarses iPhone'is. Tänu GPL litsentsile sai ka Apple'i konkurent Nokia WebKiti kasutusele võtta. Nokia omakorda ostis hiljuti ära Qt teegi loojafirma Trolltechi ja nüüdseks on WebKit Qt osa. Uba on selles, et kuna KHTML arendus on ajast maha läinud, kolib KDE parasjagu oma veebirenderdust üle Qt standardseks osaks olevale WebKitile. Ring on täis.